SPORDIALAD | DISCIPLINES

gaz-53

Autospordifänn Helari Koobakene on valmistanud mitme Eesti veoautokrossi sõitja autost pabermudeli ning kavatseb vähendatud mõõtkavas sõidukeid veelgi juurde teha.

Lisaks nokitsemisele säilitab Koobakene sellega omal viisil ka tükikese spordiala ajaloost – autod muutuvad, võistlusdisain muutub, kuid mudel jääb. Pealegi, mudelite kogumine on autospordifännide seas üsna levinud harrastus, kuid veoautokrossimudelid ju ühegi suurtootja valikusse ei kuulu. Jääbki üle vaid isetegemine.

„Pärast aastavahetust hakkasin proovima, pime aeg, igav niisama istuda, mõtlesin, et katsetan. Võtsin käsile tänavapäevased veoautokrossi võistlusautod,“ räägib Koobakene. „Nüüd on ka mõni varasema aja võidusõitja tellinud oma autost mudeli. Eks mälestuste ja fotode järgi tuleb teha, samas näitaks mudel, millised krossiautod varasematel aegadel välja nägid.“

Paberveoauto kandvaks osaks on tugevast papist raam, sillad valmistab Koobakene tikutopsidest, puidust treitud rattad kinnituvad sukavarda otstesse. „Kumeraid poritiibu on keerukas teha, samuti turvaraamistikku. Viimase valmistamine võttis ühel mudelil oma viis tundi aega, ei saanud kuidagi õigesse mõõtu ja proportsiooni. Eks see nii käibki: nikerdad, läheb viltu, teed uuesti, vahel mitu korda.“

Üks mudel valmib muude tegemiste kõrval umbes nädalaga. „Ühe mudeli tegin ka jutiga, öösel kell kaks hakkasin pihta ja järgmisel päeval pool neli lõpetasin. Üldiselt ehitangi mudeleid peamiselt öösel,“ sõnab küsitletu. „GAZ-53 on raskem teha kui GAZ-51, esiosa kuju on teine ja selle jäljendamine pabermudelil keerukam. Plaanis on teha ka veobagide mudeleid, kuid need tunduvad hoopis keerulised.“

Autospordivõistlustel hakkas Koobakene käima juba 1980-ndatel aastatel. “Hakkas meeldima ja ega see pisik enam kuhugi kao. Loodan, et uus hooaeg saab ikka varsti pihta hakata,“ ütleb Koobakene, kelle harrastuste hulka kuulub ka autospordi pildistamine.

Seni GAZ-i tehase toodangule tuginenud veoautokrossis lubatakse käesolevast aastast rajale ka lääne tehnika.

Selleks lõi Eesti Autospordi Liidu veoautokomitee uue klassi Truck Open. „Tulime vastu sõitjate soovile kasutada ka lääne tehnikat,“ sõnab komitee esimees Erko Sibul. „Hetkel veel Vene tehnika kättesaadavusega probleeme ei ole, kuid sellega võib muresid tekkida, on ju GAZ-51/52 ja GAZ-53 päris vanad mudelid. Mõningaid detaile neile enam ei toodeta.“

Veoautode vabaklass põhineb GAZ-53-l, kuid selle kapoti alla võib paigaldada mõne muu mudeli V-6 või V-8 vabalthingava bensiinimootori töömahuga kuni 5,7 liitrit. Ka algupärase käigukasti võib asendada.

„Esialgu oli kartus, et vabaklassi autod võivad liiga kiireteks osutuda. Samas oli varem superbagidel lubatud kuni kuueliitrine mootor, nüüd 5,6-liitrine, need on ka veoautodest kergemad ning kiirused püsisid kontrolli all. Vabaklassi veokitele kehtivad rehvi- ja vedrustuspiirangud, ehk mootori liiga võimsaks ajamisel puudub mõte, sest jõudu ei õnnestu maha panna,“ sõnab Sibul.

Komitee esimees lisab, et tehnilised tingimused on alles ettevalmistamisel. Kui dokument valmis, saadab komitee selle tehnikakolleegiumile üle vaatamiseks. „Hetkel veel ühtegi autot töös ei ole, oodatakse tehnilisi tingimusi, kuid mõte liigub mitmel mehel – päris äge oleks ju GAZ-53-le „ameeriklane“ kapoti alla panna.“

Truck Open klassi autod on lubatud vaid krossis, mitte rallis. Küll aga saab ralliveoautodega osaleda krossi Truck Open klassis. „Veokiralli on popp ja küllap mõnigi sõitja tahab end ka krossis proovile panna või kasutada krossi testimiseks,“ lisab Sibul.

Eesti meistrivõistlustel jätkavad ka varasemast tuttavad GAZ-51/52, GAZ-53 ja superbagide klass. „Bagide klass toimib hästi, võidusõidud on muutunud meeldivalt võrdseks. Möödunud aastal tuli meistriks Markus Häidberg GAZ-53 mootoriga bagil, jättes selja taha mitmed võimsamate Tšaika mootoritega sõitjad,“ lisab küsitletu. „Ka GAZ-53 klassi osalejaid jätkub. GAZ-51/52 detaile on kõige keerulisem hankida, kuid tean, et vähemalt kolm täiesti uut autot on ehitamisel. Ei kao need R-6 mootoriga veoautod võistlusradadelt kuhugi.“

Liqui Moly Eesti meistrivõistlustel on kavas kuus etappi, mis sõidetakse Tapa, Hinsa, Misso, Matsi ja Smiltene (Läti) radadel. Ühe etapi toimumispaik on veel lahtine: Vasalemma või Piiroja.

Eesti meistrivõistluste etappide korralduses tehtud uuendus muudab võistlused atraktiivsemaks. „Startide arv on suurem, aga lähe on ju ühisstardist võistluse kõige atraktiivsem osa nii publikule kui sõitjatele. Kui varem eelnes finaalile kaks poolfinaali, siis nüüd pääseb finaali läbi kolme eelsõidu, mis on ringide arvult poolfinaalidest lühemad. Lisaks uuendasime ka punktisüsteemi.“

Balti karikavõistluste toimumine on veel ebaselge, sõltudes pandeemiast johtuvatest piirangutest. „Ei ole mõtet korraldada Balti karikavõistlusi kui üle piiride liikuda ei saa. Kui saab, tuleb ka Balti sari.“

Enne Eesti meistrivõistluste algust korraldab veoautokomitee testipäeva. „Kindlasti on see hea võimalus autosid häälestada, aga samas saab teha ka sõpradele ja sponsoritele sõitu. Veoautokrossi populariseerimine on veoautokomitee üks prioriteete,“ lausub alakomitee juht.

Meistrivõistluste esimene etapp toimub praeguse plaani kohaselt 1. mail Missos.