Tõnis Kasemets, eestlasest autospordiproff Ameerikas

Tõnis Kasemets on ainus Eesti autosportlane, kes jõudnud Põhja-Ameerika tippvormelisarja ning osalenud kuulsatel Daytona 24-tunni ja Sebringi 12-tunni sportautode võistlustel. Autospordist pole Kasemets loobunud tänaseni ja veelgi enam, see toob lauale ka igapäevase leiva.

Tõnis, viimati intervjueerisin sind 15 aastat tagasi, kui olid jõudnud ChampCar vormelisarja (tänane Indycar Series) ja osalenud viiel etapil. Mis sai aga unistusest sarjas kanda kinnitada?

Kahjuks lõppes see minu jaoks kiirelt ja peamiseks põhjuseks oli raha. USA-s on tihti nii, et kui sa alustad, siis paljud inimesed aitavad ja toetavad. Aga kui sa lõpuks jõuad kuhugi välja, siis kõik väiksed toetajad arvavad, et nad on oma töö teinud ja lõpetavad toetamise. Nad arvavad, et sa oled jõudnud tipptasemele ja et nüüd tulevad suursponsorid, nagu mingi a la Coca-Cola või McDonalds ja aitavad sind edasi. Päriselus see aga nii ei toimi ja neid väikseid toetajaid on jätkuvalt vaja. Eks siis õpid ka tundma, kes on su tõelised sõbrad.

Mainisid tookord, et veel üheks sinu unistuseks oli oma tiimi asutamine ja sellega tipptasemel, Indycar sarjas osalemine.

Seni pole veel unistus täitunud, aga meeskond on olemas ja viimastel aastatel olemegi IMSA sportautode sarjas osalenud oma tiimiga, milleks on Wulver Racing. Kogu süsteem on olemas – meeskond, veokid jms. Kas me kunagi Indycar sarja jõuame või ei, eks see paistab, aga päris võimatu see ka pole.

Tõnis Kasemets 2006. aastal ChampCari sarjas.

Kuigi ChampCar sarjas jätkata polnud võimalik, oled sa tänaseni kõik need aastad siiski võidu sõitnud, hoolimata sellest, et oled juba 47-aastane. Pisik on ikka veres?

Ma ei tea isegi, kas see sõitmine iseenesest on enam minu jaoks nii oluline, aga see on nagu iseenda kontroll, kas sa saad ikka veel hakkama. Igal aastal on vajadus ennast kontrollida, kas ma püsin veel tipptasemel või ei. Samas tegelen veel palju muude asjadega – tiim võtab oma aja, õpetan ja juhendan noori võidusõitjad jne. Aga on hea, kui pääsed kümmekond korda aastas rooli taha erinevate autodega, ja kui sa kihutad veel esimeste hulgas ning vahel teed veel kuskil mõne rajarekordi, siis tead, sinus on veel see kiirus olemas. Kuigi jah, vanus ja kondid annavad endast vahel märku.

Vahepealsetel aastatel on sul võimalus olnud osaleda ka kuulsatel Daytona 24-tunni ja Sebringi 12-tunni sõitudel. Mis tunne seal tihtipeale erinevatest sarjadest pärit maailmakuulsate võidusõitjatega võidu kihutada on olnud ja mis mulje jäänud?

Mina olen suhtunud asja nii, et kestvussõidus pole sul vaja midagi viie minutiga tõestada. Sa pead tegelikult sõitma 90 protsendiga ja hoidma tehnikat, mis minu jaoks on mõneti stressivaba. Iseenesest pakub mulle seal huvi see strateegia ja tiimitöö pool – kuidas inimesed omavahel läbi saavad, kuidas insenerid asju lahendavad, kui asjad muutuvad iga poole tunni tagant ja mis selle kõige lõpptulemus 24 tunnise võistluse järel on. Köögipool ehk meeskonna ja autode ettevalmistamine huvitab mind tänapäeval rohkem.

Tõnis Kasemets võistleb IMSA Prototype Challenge´i sarjas.

Viimased aastad oled osalenud sarjas, mis kannab nime IMSA Prototype Challenge, kus kihutatakse ühesugustel LMP3 klassi sport-prototüüpidel. Mida see sari endast kujutab?

Kõik tiimid saavad tehasest ühesugused autod, aga seadistamise võimalused suured. Auto kiirus ja sarja rahaline pool on igati paigas ning see toob palju huvilisi.

Oled jaganud autot meeskonnakaaslase Bruce Hamiltoniga ja ülemöödunud aastal olite kokkuvõttes kuuendad, aga tänavu lõpetasite kümnendana. Kuidas ise tänavuse hooajaga rahule jäite?

Ma arvan, et Bruce pole endaga rahul. Ta on minust vanem, aga sooviks veidi kiirem olla. Kunagi lapsepõlves Watkins Gleni rajal F1 autosid kihutamas näinud Bruce elab täna oma lapsepõlveunistust. Viimasel etapil Atlantas olime 17 auto hulgas kaheksandad, mis oli ju iseenesest hea tulemus.

Tõnis Kasemets (paremal) ja Bruce Hamilton.

Samas sa ise oled sõitnud välja võistluste kiireimaid ringe ja Sebringis püstitasid LMP3 klassi autode rajarekordi.

Tookord oli tõesti kiirus hea ja võisin enda tempoga rahule jääda.

Sa oled tänaseni ainuke Eesti autosportlane, kes jõudnud USA tippvormelisarja ja osalenud kuulsatel sportautode võistlustel. Miks sinu meelest pole rohkem eestlasi USA võidusõidumaailma pürginud, kuhu nii mõnedki Euroopast pärit noored võidusõitjad siirdunud, ja kus tihti näeme ka näiteks endisi F1 sõitjaid võistlemas?

Asjal on kaks poolt. Ühest küljest saavad noored võidusõitjad USA-s sama raha eest vähem testida kui näiteks Euroopas. Ja samas saab ka ehk vähem võistelda. Aga me oleme kutsunud Eesti tulevikulootusi meie juurde proovima – oleme Ralf Aronit kutsunud ja ka Jüri Vipsi. Ühel hetkel oleks ka peaaegu Mick Schumacher meie juurde testima tulnud. Võib-olla on vahemaa – kodust siiski kaugel – saanud üheks põhjuseks, miks ei tulda. Samas näiteks makstakse USA-s võistlustel auhinnarahasid, mis Euroopas puuduvad.

Euroopas on näiteks F3 ja F2 sarjades kulud minu meelest käest ära läinud – F3 sarjas maksab heas tiimis hooaeg umbes miljon eurot ja F2 sarjas juba 1,5 miljonit või enamgi. Kas USA-s samal tasemel näiteks Indy Lights (vastab F2 sarjale) ja Indy Pro (vastab F3 sarjale) on noore jaoks odavam osaleda?

Võrreldes ka dollari ja euro kursse, siis on USA-s kindlasti odavam. Kui oled väga hea sõitja, siis Indy Lights heasse tiimi pääsed umbes miljoni dollari eest. Samaväärses F2 tiimis pead maksma umbes 1,8 miljonit dollarit. Tipptasemel on Euroopas kindlasti kallim, aga madalamal tasemel, kus alustatakse (Euroopas näiteks F4 ja Formula Regional), on jällegi ehk USA-s veidi kallim. Eesti vormelisõitjad, kes on Euroopas mingile tasemele jõudnud, võiks kindlasti Ameerikas proovida, sest tavaliselt on nad andekad ja lööksid seal läbi. Hea meelega aitaks, kui keegi oleks valmis proovima.

Kunagi Euroopas noore autosportlasena alustades oli sinu unistuseks autospordis läbi lüüa ja ennast selle alaga ära elatada. Nüüd ju tegelikult on su unistus mingil moel täitunud – sul on oma tiim, sõidad võidu, treenid noori, töötad teistes tiimides võistlusinsenerina – kas elatadki ennast autospordiga ära?

Jah, kogu sissetulek on pärit autospordist. Mõneti ulmeline, meenutades kui raske kunagi noore võidusõitjana alustada oli, aga kindlasti olen rahul, et saan ainult autospordiga tegeleda.

Rein Luik

Fotod: Wes Duenkel / Wulver Racing, ChampCar Series

LOE KA NEID UUDISEID:

26. november 2021

Võidusõit aastal 1912. Miks olid talupoegadel kotid peas?

“Ühe külatee ääres nägid imestunud automobilistid kohalikke talupoegi, kes seisid kotid peas,” kirjeldatakse äsja ilmunud raamatus “Automotokroonika. Tsaariaeg” 1912....
25. november 2021

Nädalavahetus autospordis: rallikross ja ringrajasõit

Nädalavahetusel jõuavad lõpule tänavused rallikrossi maailmameistrivõistlused ja ringrajasõidu turismiautode maailmakarikavõistlused. Rallikrossi MM-i kaks viimast etappi sõidetakse laupäeval ja pühapäeval...
25. november 2021

Lada Classic Cupi eestvedaja: tuleb äge võidusõit. Avaldati ka tehnilised tingimused

Autorallis uuest hooajast käivituva Lada Classic Cupi eestvedaja Einar Visnapuu prognoosib sarjas põnevat hooaega. “Arvan, et tuleb äge hooaeg....
22. november 2021

Markus Kajak sai kardispordi WSK Final Cup’il kuuenda koha

Nädalavahetusel Adria kardirajal Itaalias sõidetud WSK Final Cup on harilikult hooaega lõpetavaks võistluseks. Viiest stardis olnud eestlasest jõudis finaali...

Eesti Autospordi Liit

Reg. nr: 80076023
Aadress:
Mustamäe tee 4, 10621, Tallinn
Tel.: +372 6398 666
E-post: info@autosport.ee

Olulised lingid

Olulised lehed

Jälgi Eesti Autospordi Liitu ka:

© Kõik õigused on reserveeritud Eesti Autospordi Liidule