Täna allkirjastasid Tommi Mäkinen Racing OÜ esindaja ja omanik Tommi Mäkinen ja Amserv Grupi juhatuse esimees ja kaasomanik Raivo Kütt lepingu, mille tulemusena liigub Peetri külas asuv Toyota Gazoo Racing töökoda Amservi kasutusse. Esimesi kliente loodab autoettevõte teenindada uuenduskuuri saanud hoones juba suve algusest.
Amservi tegevjuhi Rene Vareki sõnul on hoone Amservi kasutusse rentimine osa ettevõtte kasvustrateegiast ning taristu uuendamisest. “Käesolevalt on ettevõttel plaanis 2022. aasta esimeses pooles teostada Reti tee 14 hoones ümberehitustööd, mille tulemusena kolib Järve esinduse kerevärvitööde tsehh uude asukohta. Lisaks plaanime uues hoones pakkuda klientidele ekspressteenindust, hooajalist rehvivahetust ning lisaväärtusena proovime leida võimaluse lisada teenusena ööpäevaringne autopesu.” Varek lisab, et Reti tee hoone on kaasaegne, keskkonnasäästlik ja sobiv just autoettevõttele – lisaks hoonele saab kasutada ka suurt territooriumi, kus on võimalik ladustada uusi ja kasutatud autosid.
“Usun, et Amservil on alates järgmise aasta keskpaigast Tallinna piirkonnas kaks teineteist toetavat ja tihedat koostööd tegevat teeninduspunkti, mis kindlasti tõstab meie klienditeeninduse taset ning aitab kasvatada ärimahtusid,” sõnas Amservi tegevjuht allkirjastamisel ning avaldas lootust, et ehk avab uus üksus juba jaanipäeva eel oma uksed.
AMTEL’i tegevjuhi Arno Sillati sõnul on Eesti kaasaegse autokaubanduse algusest – metsikutest 1990-ndatest tänaseni kohalikul turul elama jäänud ja laienda suutnud tugevaimad. “Uue keskuse avamisega tugevdab Amserv, kes on alati olnud näoga kliendi suunas, oma positsiooni turul, laieneb ettevõtte geograafia ning tööde kvaliteetne maht.” Sillat lisas, et loomulikult on kahju, et maailma autoralli absoluutsesse tippu kuuluv Toyota Gazoo Racing lahkub Eestist, kuid samas on tal hea meel, et teatepulk antakse üle tõsisele tegijale.
“Ühe külatee ääres nägid imestunud automobilistid kohalikke talupoegi, kes seisid kotid peas,” kirjeldatakse äsja ilmunud raamatus “Automotokroonika. Tsaariaeg” 1912. aastal toimunud võidusõitu.
Imperaator Nikolai II auhinnale peetud sõidul võisteldi marsruudil Peterburi – Tallinn – Varssavi – Kiiev – Moskva, kokku 2976 versta (u 3200 km).
Võistluse eel saatsid korraldajad kohalikele kuberneridele märgukirjad, kus palusid kohalikke eesootavast informeerida. “Kohalikel elanikel paluti autode möödasõidul hoiduda tee serva, mitte magada vankritel, hoida hobuseid valjastest kinni ning panna eriti pelglikele suksudele pähe kotid,” kirjeldab raamat. Mõned talupojad said soovitusest valesti aru – hobuste asemel pandi kotid endale pähe.
Sõidul osales 19 autot, millest jõudis finišisse 13. Väike osalejate arv oli mõnelegi pettumus. Raamatus tsiteeritakse 1912. aasta 20. juuni Postimeest: “Nad arvavad sääl Peterburis, et niisugused tagametsa mehed oleme, et meie teagi, mis automobil on! Meie omad sõidavad alatasa uulitsatel. Mispärast 19 automobili pärast nii ärewil olla. Proua Näck sõidab üksipäini juba 20 eest.”
Sellised omaaegse auto- ja autospordielu värvikaid kirjeldusi leiab Rene Levolli kirjutatud ja LaitseRallyParki välja antud raamatust mitmeid. Raamat annab põhjaliku ülevaate üleeelmise sajandi lõpu ja eelmise alguse autoomanikest ja autodest, liiklusest ja autosõidust laiemalt, omaette peatükk on pühendatud sama ajastu lennundusele. Faktitihedat, aga ladusalt kirjutatud teksti illustreerivad rohked fotod.
520leheküljelist raamatut on võimalik soetada LaitseRallyParki veebipoest.
Raamat on rikkalikult illustreeritud fotodega omaaegsest autoelust. Foto: LaitseRallyPark
Nädalavahetusel jõuavad lõpule tänavused rallikrossi maailmameistrivõistlused ja ringrajasõidu turismiautode maailmakarikavõistlused.
Rallikrossi MM-i kaks viimast etappi sõidetakse laupäeval ja pühapäeval Saksamaal Nürburgringil. Sõite on võimalik jälgida RX+ All Live´i vahendusel.
Turismiautode MK (WTCR) viimane etapp toimub Venemaal Sotši ringrajal. Sõidud algavad pühapäeval kell 11.15 ja 13.15 ja neid näitab Eurosport.
Autorallis uuest hooajast käivituva Lada Classic Cupi eestvedaja Einar Visnapuu prognoosib sarjas põnevat hooaega.
“Arvan, et tuleb äge hooaeg. Auto enda olemus ja sarja tingimused loovad eelduse võrdseks võidusõiduks,” sõnas Visnapuu. “Mõningad ümberehitused on lubatud, aga autod on üldjoontes siiski standardsed.” Tehniliste tingimustega on võimalik tutvuda siin.
Lada Classic Cupi saab sõita tagaveoliste Ladadega (mudelid VAZ-2101 kuni VAZ-2107 ja nende modifikatsioonidega). Mootori töömaht peab jääma vahemikku 1200 kuni 1600 cm3. Autodele on kehtestatud miinimumkaal, mis kuni 1300 cm3 mootori puhul on 700 kg ja kuni 1600 cm3 korral 780 kg.
Idee Lada Classic Cupi käivitamiseks sündis Visnapuu sõnul rallil pealtvaatajana olles. “Arutasime sõbraga, et Ladaga ju tänapäeva Eesti autorallis klassivõitu ei saavuta ja kui võiduvõimalus sisuliselt puudub, siis kaovad ka võistlejad. Oleks kahju, kui Lada ralliautona hääbub,” sõnab ta. “Nii tekkiski idee Ladadele eraldi arvestus luua ja mõte leidis toetust ka EAL rallikomitees.”
Ladadega sõidetakse võidu kogu endises Nõukogude Liidus, endistes sotsialismimaades ning muljalgi. “Mõni sahistab, et meil võib järgmisel hooajal Eestist juba 15 Ladat rajal olla, Lätis on kaheksa võistlusvalmis autot, Ladad on populaarsed ka Ungaris, nendega sõidetakse rallit ka Soomes, rääkimata Venemaast.”
Lada Classic Cup korraldatakse 2022. aastal EMV8 klassi siseselt – teisisõnu peetakse selles klassis startivatele Lada Classic Cupi tehnilistele tingimustele vastavatele autodele ka omaette punktiarvestust.
Tõnis Kasemets on ainus Eesti autosportlane, kes jõudnud Põhja-Ameerika tippvormelisarja ning osalenud kuulsatel Daytona 24-tunni ja Sebringi 12-tunni sportautode võistlustel. Autospordist pole Kasemets loobunud tänaseni ja veelgi enam, see toob lauale ka igapäevase leiva.
Tõnis, viimati intervjueerisin sind 15 aastat tagasi, kui olid jõudnud ChampCar vormelisarja (tänane Indycar Series) ja osalenud viiel etapil. Mis sai aga unistusest sarjas kanda kinnitada?
Kahjuks lõppes see minu jaoks kiirelt ja peamiseks põhjuseks oli raha. USA-s on tihti nii, et kui sa alustad, siis paljud inimesed aitavad ja toetavad. Aga kui sa lõpuks jõuad kuhugi välja, siis kõik väiksed toetajad arvavad, et nad on oma töö teinud ja lõpetavad toetamise. Nad arvavad, et sa oled jõudnud tipptasemele ja et nüüd tulevad suursponsorid, nagu mingi a la Coca-Cola või McDonalds ja aitavad sind edasi. Päriselus see aga nii ei toimi ja neid väikseid toetajaid on jätkuvalt vaja. Eks siis õpid ka tundma, kes on su tõelised sõbrad.
Mainisid tookord, et veel üheks sinu unistuseks oli oma tiimi asutamine ja sellega tipptasemel, Indycar sarjas osalemine.
Seni pole veel unistus täitunud, aga meeskond on olemas ja viimastel aastatel olemegi IMSA sportautode sarjas osalenud oma tiimiga, milleks on Wulver Racing. Kogu süsteem on olemas – meeskond, veokid jms. Kas me kunagi Indycar sarja jõuame või ei, eks see paistab, aga päris võimatu see ka pole.
Tõnis Kasemets 2006. aastal ChampCari sarjas.
Kuigi ChampCar sarjas jätkata polnud võimalik, oled sa tänaseni kõik need aastad siiski võidu sõitnud, hoolimata sellest, et oled juba 47-aastane. Pisik on ikka veres?
Ma ei tea isegi, kas see sõitmine iseenesest on enam minu jaoks nii oluline, aga see on nagu iseenda kontroll, kas sa saad ikka veel hakkama. Igal aastal on vajadus ennast kontrollida, kas ma püsin veel tipptasemel või ei. Samas tegelen veel palju muude asjadega – tiim võtab oma aja, õpetan ja juhendan noori võidusõitjad jne. Aga on hea, kui pääsed kümmekond korda aastas rooli taha erinevate autodega, ja kui sa kihutad veel esimeste hulgas ning vahel teed veel kuskil mõne rajarekordi, siis tead, sinus on veel see kiirus olemas. Kuigi jah, vanus ja kondid annavad endast vahel märku.
Vahepealsetel aastatel on sul võimalus olnud osaleda ka kuulsatel Daytona 24-tunni ja Sebringi 12-tunni sõitudel. Mis tunne seal tihtipeale erinevatest sarjadest pärit maailmakuulsate võidusõitjatega võidu kihutada on olnud ja mis mulje jäänud?
Mina olen suhtunud asja nii, et kestvussõidus pole sul vaja midagi viie minutiga tõestada. Sa pead tegelikult sõitma 90 protsendiga ja hoidma tehnikat, mis minu jaoks on mõneti stressivaba. Iseenesest pakub mulle seal huvi see strateegia ja tiimitöö pool – kuidas inimesed omavahel läbi saavad, kuidas insenerid asju lahendavad, kui asjad muutuvad iga poole tunni tagant ja mis selle kõige lõpptulemus 24 tunnise võistluse järel on. Köögipool ehk meeskonna ja autode ettevalmistamine huvitab mind tänapäeval rohkem.
Tõnis Kasemets võistleb IMSA Prototype Challenge´i sarjas.
Viimased aastad oled osalenud sarjas, mis kannab nime IMSA Prototype Challenge, kus kihutatakse ühesugustel LMP3 klassi sport-prototüüpidel. Mida see sari endast kujutab?
Kõik tiimid saavad tehasest ühesugused autod, aga seadistamise võimalused suured. Auto kiirus ja sarja rahaline pool on igati paigas ning see toob palju huvilisi.
Oled jaganud autot meeskonnakaaslase Bruce Hamiltoniga ja ülemöödunud aastal olite kokkuvõttes kuuendad, aga tänavu lõpetasite kümnendana. Kuidas ise tänavuse hooajaga rahule jäite?
Ma arvan, et Bruce pole endaga rahul. Ta on minust vanem, aga sooviks veidi kiirem olla. Kunagi lapsepõlves Watkins Gleni rajal F1 autosid kihutamas näinud Bruce elab täna oma lapsepõlveunistust. Viimasel etapil Atlantas olime 17 auto hulgas kaheksandad, mis oli ju iseenesest hea tulemus.
Tõnis Kasemets (paremal) ja Bruce Hamilton.
Samas sa ise oled sõitnud välja võistluste kiireimaid ringe ja Sebringis püstitasid LMP3 klassi autode rajarekordi.
Tookord oli tõesti kiirus hea ja võisin enda tempoga rahule jääda.
Sa oled tänaseni ainuke Eesti autosportlane, kes jõudnud USA tippvormelisarja ja osalenud kuulsatel sportautode võistlustel. Miks sinu meelest pole rohkem eestlasi USA võidusõidumaailma pürginud, kuhu nii mõnedki Euroopast pärit noored võidusõitjad siirdunud, ja kus tihti näeme ka näiteks endisi F1 sõitjaid võistlemas?
Asjal on kaks poolt. Ühest küljest saavad noored võidusõitjad USA-s sama raha eest vähem testida kui näiteks Euroopas. Ja samas saab ka ehk vähem võistelda. Aga me oleme kutsunud Eesti tulevikulootusi meie juurde proovima – oleme Ralf Aronit kutsunud ja ka Jüri Vipsi. Ühel hetkel oleks ka peaaegu Mick Schumacher meie juurde testima tulnud. Võib-olla on vahemaa – kodust siiski kaugel – saanud üheks põhjuseks, miks ei tulda. Samas näiteks makstakse USA-s võistlustel auhinnarahasid, mis Euroopas puuduvad.
Euroopas on näiteks F3 ja F2 sarjades kulud minu meelest käest ära läinud – F3 sarjas maksab heas tiimis hooaeg umbes miljon eurot ja F2 sarjas juba 1,5 miljonit või enamgi. Kas USA-s samal tasemel näiteks Indy Lights (vastab F2 sarjale) ja Indy Pro (vastab F3 sarjale) on noore jaoks odavam osaleda?
Võrreldes ka dollari ja euro kursse, siis on USA-s kindlasti odavam. Kui oled väga hea sõitja, siis Indy Lights heasse tiimi pääsed umbes miljoni dollari eest. Samaväärses F2 tiimis pead maksma umbes 1,8 miljonit dollarit. Tipptasemel on Euroopas kindlasti kallim, aga madalamal tasemel, kus alustatakse (Euroopas näiteks F4 ja Formula Regional), on jällegi ehk USA-s veidi kallim. Eesti vormelisõitjad, kes on Euroopas mingile tasemele jõudnud, võiks kindlasti Ameerikas proovida, sest tavaliselt on nad andekad ja lööksid seal läbi. Hea meelega aitaks, kui keegi oleks valmis proovima.
Kunagi Euroopas noore autosportlasena alustades oli sinu unistuseks autospordis läbi lüüa ja ennast selle alaga ära elatada. Nüüd ju tegelikult on su unistus mingil moel täitunud – sul on oma tiim, sõidad võidu, treenid noori, töötad teistes tiimides võistlusinsenerina – kas elatadki ennast autospordiga ära?
Jah, kogu sissetulek on pärit autospordist. Mõneti ulmeline, meenutades kui raske kunagi noore võidusõitjana alustada oli, aga kindlasti olen rahul, et saan ainult autospordiga tegeleda.
Rein Luik
Fotod: Wes Duenkel / Wulver Racing, ChampCar Series
Nädalavahetusel Adria kardirajal Itaalias sõidetud WSK Final Cup on harilikult hooaega lõpetavaks võistluseks. Viiest stardis olnud eestlasest jõudis finaali kaks, neist kõrgeimal kohal lõpetas Markus Kajak kuuendana.
Startinud KZ2-finaalis üheksandalt kohalt ja vaevelnud mõningate tehniliste probleemide käes, suutis Kajak (Ward Racing) nende kiuste tõusta kolm kohta. “Enne finaali tegime kardile muudatusi, mis osutusid heaks, kuid kahjuks aga ebaõnnestus finaali start ning seejärel oli juba raske kohti tagasi võita. Samuti oli probleeme käigukastiga,” ütles Kajak oma finaalsõidu kohta.
Nii ajasõidus kui eelsõitudes püsis Kajak kindlalt esikolmiku tempos. Eesmärgiks oli poodiumikoht, mille tõestatud eeldused on senise hooaja näitel Eesti parimal kardisõitjal selgelt olemas. “Kõige suurem vahe oli eelsõitude ja finaali rehvidel. Eelsõitudeks ja kvalifikatsiooniks õnnestus saada halb rehvikomplekt ning sellest oli arvatavasti põhjustatud ka raskused reedel ja laupäeval,” vaatas Kajak tagasi oma nädalavahetusele. “Kiiruslikult pidanuks olema poodiumil, kuid sellel tasemel loeb iga pisemgi kui asjaolu.”
Klassis OK-Junior samuti finaali välja jõudnud Mark Dubnitski (Dan Holland Racing) pidi sõidu aga kokkupõrke tõttu kahjuks katkestama. Oma nädalavahetusele vaatas Dubnitski tagasi siiski positiivselt:
“Kõik oli suures plaanis hästi. Hetkel on maailmas klassis OK-Junior klassis konkurents väga tugev, lausa superkõrge. Mina tegin oma ära ja pääsesin finaali. Oleks võinud muidugi paremini minna, kuid võidusõit kord juba on selline,” ütles Dubnitski oma nädalavahetuse kohta. “Olen rahul, et kiirus on olemas ja suudan konkureerida. Et stabiilselt maailma parimate vastu võidu sõita, tuleb rohkem tööd teha ka muude aspektidega. Hetkel klassis OK-Junior sõites näen paralleeli klassiga Mini – selleks, et rohkem areneda, tuleb siin selle tasemega rohkem sõita, sest nii oled tugevamatega koos, tekib õige tunne ja see aitab kõigele kaasa.”
Piseimas võistlusklassis Mini oli stardis kolm eestlast: Nikita Ljubimov (Drago Corse Racing Team), Tanel Karu (Novalux Srl) ja klassi Micro värske Eesti meister Meryl Peldes (Dan Holland Racing). Lõpparvestuse parimana lõpetas Peldes 85. kohal, Tanel Karu oli 106. ning vigastuse tõttu eile startida mitte saanud Nikita Ljubimov 125. kohal.
Rahvusvaheline Autoliit (FIA) nimetas eestlanna Liis Maarandi aasta parimaks sekretäriks.
FIA vabatahtlike ja ametnike komisjoni auhinnakomitee teatas, et tänavuselgi aastal esitati konkursile arvukalt kõrgetasemelisi kandidaate. „Igaüks neist on omal alal väga asjatundlik ja kõik nad on pühendunud mootorispordile. Valiku tegemine oli väga keeruline. Hindame kõrgelt Liis Maarandi tööd ja tunnustame teda kui FIA aasta parimat sekretäri (FIA Best Secretary of the Year), teatas auhinnakomitee.
Liis Maarand on Eesti Autospordi Liidu (EAL) driftikomitee liige ja tegutseb ka driftivõistlustel sekretärina. “Komitee töös annan oma panuse driftispordi edendamisesse. Vastutan drifti puudutava ametliku dokumentatsiooni ajakohasuse eest. Võistluse dokumentatsioon on valdavalt minu teha: võistluse registreerimine EAL-is, võistlejate eelregistreerimine, bülletäänid jne. Võistluse käigus koondan ja esitan olulise informatsiooni. Driftivõistlustel saavad osalejad võistlust puudutavate küsimustega pöörduda sekretariaati. Võistluse lõppedes on sekretäri ülesanne vormistada ja edastada lõpptulemused,” kirjeldas Maarand oma tööd.
EAL spordidivisijoni juht Kuldar Sikk lisas, et vabatahtlikud, kohtunikud ja ametnikud on spordivõistluse toimumiseks hädavajalikud. „Mul on heameel tõdeda, et Eesti autospordis on nii palju teotahtelisi ja särasilmseid vabatahtlikke, kohtunikke ja ametnikke. Ilma nendeta ei saaks autosport toimida. Tähelepanuväärne on, et FIA tunnustab meie poolt esitatud kandidaate ja Eestisse tuli järjekordne FIA auhind. Liis on drifti kogukonnas väga hinnatud ja tema kaasabil on drift jõudsalt edasi arenenud. Suured tänud Liisile ja ka kõigile teistele kohtunikele,“ lausus Sikk.
Möödunud aastal nimetas FIA Eesti rallidel ja rahvaspordivõistlustel pikka aega töötanud Karin Julge 2020. aasta parimaks sekretäriks.
Autoralli Euroopa meistrivõistluste viimane etapp Rally Islas Canarias jätkus laupäeval kaheksa kiiruskatsega. Tänavused ERC Junior klassi Euroopa meistrid Ken Torn / Kauri Pannas alustasid hooaja viimast võistluspäeva absoluutarvestuse 25. kohalt.
Kui reedel näitasid Autosport Team Estonia liikmed nelikveolisel Ford Fiesta Rally3 autol TOP30 katseaegasid, siis samas tempos jätkati ka laupäeval. Juba meistritiitli võitnud eestlased ei pidanud enam hooaja viimasel võistlusel riske võtma ja said sõita pingevabas tempos. Parimaks laupäevaseks katseajaks jäi eestlastel viimase katse 13. aeg. Hooaja viimane Euroopa meistrivõistluste etapp lõpetati absoluutarvestuse 22. kohal.
Eestlaste absoluutarvestuse hooaja parimaks resultaadiks jäi augustis sõidetud Barum ralli 15.koht. Kuigi tänavu ralliradadel debüüdi teinud Ford Fiesta Rally3 vastu polnud sel hooajal väga suurt huvi ja konkurents ERC Junior tiitlile oli väike, siis ei vähenda see eestlaste saavutust tulla uue autoga meistriteks.
Teist hooaega M-Sport Poland meeskonna poolt ettevalmistatud võistlusautoga Euroopa meistriks tulnud eestlaste jaoks on küll tänavune hooaeg lõppenud, kuid töö uue hooaja nimel juba käib.
Saarlaste soov astuda samm edasi nii auto, kui ka taseme mõttes, kuid täna on veel vara kindlatest plaanidest rääkida.
Ken Torn: „Saame Kanaaride ralliga rahul olla, sest tõime auto ühes tükis finišisse ja see on ilusaks punktiks aasta lõppu. Hooaeg ise oli väga äge ja saime palju sõita. Selle eest soovin tänada meie suurepäraseid toetajaid, kes endiselt meisse usuvad ja kaasa elavad. Samuti suur tänu M-Sport Poland meeskonnale, kes valmistas alati ette suurepärase auto, millega oli erinevates oludes omamoodi põnev sõita. Aastale tagasi vaadates polnud kahjuks meie klassis konkurents liiga tihe, kuid nende vähestega, kes osalesid, suutsime võidu sõita ja tasuks on Euroopa meistritiitel. Nüüd juba vaatame uue hooaja poole ja loodetavasti oleme ka järgmisel hooajal rajal.“
Kauri Pannas: „Kuigi 2021. hooaeg ei alanud minu jaoks kõige paremini ja korra oli isegi tunne, et see hooaeg võib mul vahele jääda, siis nüüd saan öelda, et hooaeg on tehtud ja hästi. Kõik läks oodatust paremini ja ma olen ülimalt õnnelik selle üle. Saavutasime teist aastat järjest Euroopa meistritiitli ja selle eest teen tugeva kummarduse Ken Tornile. Samuti suured tänud toetajatele ja meeskonnale. Kõige rohkem jään sellest hooajast mäletama kahte starti R5 ralliautoga ja head saavutust kodusel Saaremaal, mis on alati mul hinges. Juhhei, usun ja loodan, et te kuulete meist veel.“
Sel nädalavahetusel sõidetakse Adria kardirajal Itaalias WSK Final Cup. Neljas võistlusklassis on Eesti võidusõitjad esindatud kolmes. Eesti parim kardisportlane Markus Kajak on tagasi võistlemas kardispordi kiireimas klassis KZ2.
Sarnaselt muude spordialadega läheneb ka maailma kardispordi hooaeg lõpule ning sõita on jäänud veel viimased rahvusvahelised võistlused. Juba käesoleval nädalavahetusel Adria rajal sõidetav WSK Final Cup on üks traditsioonilisemaid hooajalõpu võistlusi, kus tänavu asub starti rekordilised 280 kardisõitjat, kes jagunevad nelja võistlusklassi vahel – Mini, OK-Junior, OK ja KZ2.
Kardispordi kuninglikus klassis KZ2 on taaskord rajal Markus Kajak (Ward Racing), kes viimased stardid maailmameistrivõistlustel Hispaanias ja läinud nädalavahetusel sõidetud Winter Cup’l roolis klassi OK karti. Tänavu Olerex Eesti meistrivõistlustel samuti korraga mõlemas klassis võistelnud ning Eesti meistriks kroonitud Kajaku sõnul pole otseveoliselt OK-kardilt käikudega KZ2-kardile ümberlülitumisega suurt probleemi.
“Õnneks olen KZ-ga kiirelt harjunud. Kahel trennipäeval oleme teinud tiimiga head tööd nii seade kui sõidu osas, samuti oleme näidanud kiireid aegu, mille ma loodan pühapäevases finaalis realiseerida poodiumikohaks,” ei tee Eesti parim kardisportlane oma ambitsioonidest saladust. Eelmisel nädalavahetusel Lonato rajal sõidetud Winter Cup’l oli suurepärases vormis Kajak klassis OK kolmandal kohal.
Klassis OK-Junior on stardis tänavu samas klassis Eesti meistriks tulnud Mark Dubnitski (Dan Holland Racing). Rohke võistluskogemusega Dubnitski on tänavu lisaks Eesti meistrisarjale võistelnud terve hooaja kaasa FIA Karting Academy Trophy sarjas ning teinud ka debüüdi maailmameistrivõistlustel Campillose rajal.
Kõige suurem Eesti esindatus on klassis Mini, kus rajale tulevad Nikita Ljubimov (Drago Corse Racing Team), Tanel Karu (Novalux Srl) ja klassi Micro värske Eesti meister Meryl Peldes (Dan Holland Racing). Kui Ljubimovil ja Peldesel on selja taga edukas Eesti meistrisarja hooaeg, siis Karu oli sunnitud peaaegu terve tänavuse hooaja vigastuse tõttu raja ääres püsima. Vaatamata sellele sihivad kõik kolm klassi 128 võistleja seas kohta finaalis.
Eesti off-road hooaja lõpetav Isadepäeva sõit täna/reedel ja laupäeval Lehtses nõuab võistlejatelt lisaks sõidu- ja orienteerumisoskusele ka tarka võistlustaktikat.
Rada avatakse reede õhtul kell 23.00 ja suletakse laupäeval kell 17.00. Võistlusele saab startida vabas järjekorras alates stardi avamisest kuni finiši sulgemiseni enda valitud ajal. Rajal on kontrollpunktid, mis tuleb läbida etteantud sõiduaja piires. Parema lõpptulemuse saab võistkond, kelle lisakatsete sõiduaeg, millele on lisatud ajalised trahvid ja boonuspunktid, on väikseim.
“Võistelejad peavad otsustama, kas lähevad rajale kohe kui start avatakse, mil pimedas orienteeruda on keerulisem või ootavad ja püüavad sõita rohkem valges,” rääkis võistluse peakorraldaja Oliver Jürimaa. Samas on selge, et hilisem startimine jätab raja läbimiseks vähem aega ja tähendab riski, et läbita jõutakse vähem kontrollpunkte.
“Rada tuleb hästi tehniline ja kontsentreeritud, ülesõite peaaegu ei olegi. Maastik on vaheldusrikas, turbasest pinnast korralike mudatakistusteni,” rääkis Jürimaa. “Lisaks võistlusrajale oleme turistiklassile kokku pannud põneva seiklusraja Põhja-Kõrvemaal.”
Isadepäeva sõit Lehtses on Eesti 4X4 Off-Road karikavõistluse IV ja Eesti 4X4 Off-Road superkarikavõistluse VIII etapp.
